4. detsembril Energia avastuskeskuses toimunud taastuvenergia mõttetalgud näitasid väga selgelt, et kohalike omavalitsuste küsimus ei ole, kas Eestisse on vaja rohkem tuuleparke. Küsimus on, kuidas neid teha nii, et kohalik kogukond ei jääks kaotajaks ja omavalitsusel oleks päriselt võimekust seda väga keerulist protsessi vedada.
Omavalitsused ei ole tuuleenergia vastased. Vastupidi, nad tahavad olla partnerid rohepöördes. Nende roll ei ole ainult kooskõlastuste andmine. Nende roll on tagada sotsiaalne rahu, et küla ei jaguneks pooldajateks ja vastasteks, et vallamaja ukse taga ei kuhjuks pahased inimesed ja et lõpuks ei jääks võitjaks mitte advokaadibürood, vaid kohalik kogukond. Kui riik tahab kiirust, siis omavalitsused kindlust, et kohalik inimene ei jääks kannatajaks ning et omavalitsusel oleks selle kõige juhtimiseks piisavalt ressursse.
Kas probleem on seaduses või võimekuses?
Sageli kõlab loosung, et vaja on fundamentaalset muutust planeerimisseaduses. Küsimus on, kas me räägime tõelisest sisulisest parendusest või soovist lõigata nurki demokraatia arvelt?
Omavalitsuste kogemus ütleb, et probleem ei ole eelkõige seaduses, vaid ressurssides ja kooskõlastustes. Võime teha veel ühe järjekordse seadusemuudatuse, aga sellest ei ole kasu, kui Keskkonnaametil, Kaitseministeeriumil või vallal endal ei ole inimesi, kes suudaks mahukaid projekte sisuliselt läbi analüüsida. Siis ei aita ei paragrahvid ega tähtajad.
Fundamentaalne muutus ei tohi tähendada kohaliku otsustusõiguse äravõtmist. Kui kiirus tuleb demokraatia ja kohaliku elukeskkonna arvelt, siis Eesti Linnade ja Valdade Liit on sellele selgelt vastu. Me ei tohi ehitada tuuleparke usalduskriisi vundamendile.
Enne, kui me jälle asume seadust muutma, tuleks rakendada tööle juba olemasolevad leevendused (näiteks hoonestusloa menetlus) ja anda ametitele, sh KOVidele raha ekspertide palkamiseks. See on odavam kui lõputud kohtuvaidlused ja katkised suhted kogukondadega.
Riiklik “kiirtee”, kelle arvelt?
Üks viimasel ajal kõlanud idee on strateegilistele projektidele loodav “kiirtee” – riiklik kiirmenetlus üle 50 MW parkidele, eeskujuna Leedu ja Läti. Põhimõtteliselt on see omavalitsuste vaates tervitatav, kui see tähendab kiirteed riigiasutuste vahel, mitte kohalikust kogukonnast üle sõitmist.
Kui “kiirtee” tähendab, et ministeeriumid ja riigiametid annavad oma kooskõlastused eelisjärjekorras, siis jah, see on mõistlik. Kui aga kiirtee sisuks on see, et riik võtab menetluse üle ja kohalik omavalitsus jäetakse formaalseks kummitempliks, siis tekib järgmine küsimus, kas riik võtab sel juhul ka vastutuse kohaliku elaniku ees?
Täna ei lähe pahane inimene ministeeriumi ukse taha koputama, ta läheb vallamajja. Kui otsustusõigus on riigil, aga pahameele lahendamine jääb ikka omavalitsuste kanda, siis on süsteemis põhimõtteline ebaõiglus.
Samuti ei tohi me luua olukorda, kus 49 MW tuulepark on “demokraatlik” ja 51 MW park “diktaatorlik”. Omavalitsustel peab olema sisuline kaasarääkimisõigus pargi asukoha valikus, sõltumata sellest, kui suur on projekti võimsus.
Saksamaa mudel. Mida võtta ja mida mitte?
Saksamaa on toonud lauale väga agressiivse lahenduste paketi: 2% riigi pindalast tuuleenergiale, nn positiivne vaikimine (kui ametnik ei vasta, loetakse heakskiidetuks) ja kaebeõiguse ulatuslik piiramine. Lihtne oleks öelda, et kopeerime. Tegelikkus on keerulisem.
Esiteks on positiivne vaikimine Eesti kontekstis ohtlik. Meie keskkond, planeeringud ja piirangud (sealhulgas radarite mõjupiirkonnad) on sedavõrd keerulised, et automaatne heakskiit lihtsalt sellepärast, et ametnik ei jõudnud vastata, on retsept kohtuvaidlusteks. See ei kiirenda midagi, pigem lükkab konfliktid tulevikku ja teeb need veel kallimaks.
Teiseks on 2% kvoot Eestis ebavõrdne. On omavalitsusi, kus kuni 80% territooriumist on juba looduskaitse all või radarite piirangutsoonis. Sellises olukorras ühesuguse kohustuse kehtestamine kõigile ei ole õiglane.
Küll aga on Saksamaalt mitut asja, mida tasub üle võtta: selged tähtajad riigiasutustele ning põhimõte, et riik pakub arendajale ja omavalitsusele “ühe ukse” teenust, mitte ei jooksuta arendajat KOVi ja ametite vahet.
Kiirus, kvaliteet ja vaidluste ennetamine
Sageli vastandatakse kiirust ja kvaliteeti. Tegelik vastandus ei ole kiirus vs kvaliteet, vaid kiirus ilma kogukonnata vs kiirus koos kogukonnaga.
Vaidluste ennetamise võti ei ole juristide arvu kasvatamine, vaid varajane kasu. Inimesed vaidlustavad vähem, kui nad teavad juba protsessi alguses mitte viimases avalikus väljapanekus, mis on nende isiklik ja kogukondlik kasu. See tähendab talumistasu, kohalikke investeeringuid, aga ka vastust väga lihtsale küsimusele: “Kui mul on tuulik mu tagaõues, kas mu elektriarve läheb väiksemaks?”.
Täna on vastus liigagi sageli ei, sest võrgutasu ja tariifid ei peegelda kohaliku tootmise kasu. Seni, kuni inimene tajub, et tema talub, aga keegi teine teenib, on konflikt paratamatu.
Lisaks vajame läbipaistvust ja tõlget. Riik peab aitama omavalitsusi keerulise tehnilise info inimkeelde tõlkimisel. Sundimine on pikemas perspektiivis alati aeglasem kui kokkuleppimine.
Kes peaks planeerima, kas riik või vald?
Riigi eriplaneering on tänaseks tõestanud oma kohmakust. See on liiga aeglane ja liiga kauge. Parem tasand tuuleenergia planeerimiseks on omavalitsuse üldplaneering või maakonna teemaplaneering.
Kohalik omavalitsus tunneb oma territooriumi kõige paremini – kus on õrnad ökosüsteemid, kus on juba pinged, kus on kogukond valmis koostööks. Kuid selle eeldus on, et riik (Kaitseministeerium, Kliimaministeerium) annab oma olulised sisendpiirangud kohe, mitte alles menetluse keskel.
Siin oleme ühel meelel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga: ärme alusta uusi, kõikehõlmavaid riiklikke eriplaneeringuid nullist. Toetame omavalitsuste võimestamist olemasolevate menetluste lõpuleviimisel.
Kuidas motiveerida omavalitsusi? Präänik (boonus), mitte piits (kohustus)
Kui tahame, et omavalitsused tuleksid taastuvenergia planeeringutega kiiremini kaasa, siis tuleb esitada endale aus küsimus, mis on KOVi stiimul? Täna on tuulepark valdavalt omavalitsuse jaoks suur halduskoormus ja kulu, mitte tulu.
Seetõttu on ELVLi seisukoht: eelistame präänikut, mitte piitsa. Boonusskeemid, kus riik maksab tulemuspreemiat või katab menetluskulud neile omavalitsustele, kes suudavad menetluse teatud ajaga ja kvaliteetselt läbi viia, oleks aus ja motiveeriv lahendus.
Lisaks vajavad omavalitsused haldusvõimekust. Riiklikku palgatoetust või süsteemi, kus KOVid saavad kasutada “renditavaid” tippspetsialiste (planeerijad, KMH eksperdid, tuuleenergeetika asjatundjad). Väikevald ei suuda ühe projekti pärast palgata täiskohaga tuuleenergeetika eksperti, aga ilma kompetentsita me kvaliteeti ei saavuta.
Sunduslikud kliimakavad ja kohustused ilma reaalse investeeringu ja toetusrahata on tihti vaid paberimäärimine ja tekitavad pigem trotsi kui koostööd.
Arendajad, kogukonnad ja aus kasumudel
Talumistasu on oluline, aga see on vaid hügieenifaktor, miinimum. Inimest huvitab eelkõige see, kas tuulepark tema kodu lähedal vähendab tema elektriarvet. Täna võrgutasu tõttu ei tee. Riik peab looma regulatsiooni, mis lubab lokaalset võrku või soodsamat tariifi tuulepargi naabritele. See on parim motivaator.
Vajame regulatsiooni, mis lubab lokaalset võrku või soodsamat tariifi tuulepargi naabritele ja kogukonnale. See oleks kõige tugevam motivaator – tunda reaalselt, et kohalik taastuvenergia tähendabki kohalikule inimesele odavamat elektrit.
Omavalitsused on valmis olema partnerid energiaühistutes. Eesti Linnade ja Valdade Liit osaleb täna LIFE projektis EC4RURAL, mille eesmärk ongi luua taastuvenergiaühistuid maapiirkondades. Paraku on Eesti seadusandlus siin veel lapsekingades, energiaühistut on märksa keerulisem luua kui OÜd. Eesti on jäänud maha Euroopa Energiaturudirektiivi ülevõtmisel ning see pärsib kohalike energiakogukondade teket.
Foto: Reigo Lehtla